Käimas on mõttemaailma revolutsioon. Lõpuks ometi toimus suur konverents “Why the world needs anthropologists?” (“Miks vajab maailm antropolooge?”), kus arutleti humanitaarteaduste tähtsuse üle. Kokku tuli osalejaid 26 riigist ja inimesed hakkavad vist ehmatades taipama, et tänapäeva infomüras on kultuuriharidus asendamatu.

Antropoloogia pole mõistagi ainus eriala, millele tähelepanu pöörata, vaid üksnes jäämäe tipp. On hulk teisigi humanitaarteadusi, mis saab täiesti reaalselt ja asjalikult rakendada. Näiteks etnoloogid aitavad luua kasutajakeskset tootedisaini. Lingvistid tegelevad keeleanalüüsimise ja tõlkega. Eetikud lahendavad ettevõtete moraalseid küsimusi ja on muuhulgas tõsiseks abiks kriisikommunikatsioonis. Esteetikud aitavad mõtestada, mis on inimeste jaoks ligitõmbav ja mis tekitab vastikust. Semiootikabürood aitavad kujundada kultuuripõhiseid brändikuvandeid ja tootepakendeid. Traditsioonilistel (turu)uuringutel põhinevate tulevikuennustuste aeg on möödas – Brexiti ja USA presidendivalimiste ennustusämber koliseb lustlikult siiani.

Mitu maailma tippsemiootikut on öelnud: “Tartu on semiootikamaailma keskus.” Siin asub maailma ainus ülikool, mis pakub eraldiseisvat semiootika doktoriõpet. Juri Lotman pani Tartu Ülikoolis aluse kultuurisemiootikale. Semiootika uurib tähendusloomet ja märke. Märk on aga iga objekt ja mitteobjekt ning tähendus on absoluutselt kõigel. On viimane aeg teadvustada, et kultuuriteadused on asendamatud. Küsimus on, kas seda teadmist suudetakse enda heaks ära kasutada.

Siin peitub Eesti jaoks suur võimalus. Minusugused noored näljased tegijad on juba barrikaadidel.

 

Artikkel “Humanitaaride revolutsioon” ilmus Eesti Päevalehes 17. november 2016